Kirjuta loole järg!
Maikuu Heas Lapses ilmus Jana Maasiku kirjutatud lugu „Teekond Revalisse“, millele palusime lastel järje kirjutada. Lugu jäi taas põneva koha pealt pooleli. Mis te arvate, kas kirjutaks edasi? Teeme proovi!
Loe Eleanor Susanna Türki jätku ja kirjuta loole järgmine peatükk ning saada see ajakirjale Hea Laps 31. augustiks e-aadressil healaps@healaps.ee või postiaadressil Hea Laps, Harju 1, 10142 Tallinn. Parimatele auhinnaks raamatud ja ühe loo trükime ära ka ajakirjas.
Teekond Revalisse
Pipa otsustas nüüd Mattise ja Egoni kirju lugeda, kuid ühegi kirja lugemine ei võta aega kümme tundi, ega ju? Mattise ja Egoni kirjade lugemine küll mitte. Niisiis, pärast kirjade lugemist otsustas Piibe vaadata rongiaknast välja. Ta oli hiljuti kuulnud tulekahjust otse raudtee kõrval. See oli päris traagiline õnnetus, kõik põles maha. Mõtle veel, tohutu mõis! Ei taha teadagi, kui palju see suur hoone maksnud oli. Õnneks ei saanud keegi hukka, hea seegi.
Kui rong sellest mõisakohast möödus, ahmis Pauliine õhku. See oli ju tema vanatädi poja mõis! Mõtted tormasid tüdruku peas läbisegi: ,,Mis siis, kui keegi sai rängalt viga?“, ,,Äkki on need kuulujutud asja hullemaks teinud?“, isegi ,,Mis siis, kui mu sugulased jäävad nüüd kodutuks?“.
Pipa polnud oma mõtetesse süvenenult tähele pannud, et rongis olid vahepeal istekohad otsa saanud.
„Kas ma saaksin palun siia istuda?“ Pipa võpatas, sest temaga oli rääkima hakanud võõras noormees. ,,Mujal ei paista istekohti olevat,“ ütles tundmatu.
Pipa pomises omaette: ,,Ee, noh … olgu.“ Ta võttis oma ridiküli kõrvalistmelt ära, et tundmatu saaks sinna istuda. Pipale ei meeldinud kõrvalistuja, kes haises tubaka järele. Muidu talle tubaka lõhn meeldis, kuid praegune oli liiga vänge ja kuidagi vale.
,,Kuhu suundute, preili …“ alustas noormees, kuid Piibe segas vahele: ,,Pipa, lihtsalt Pipa.“
Poiss kostis irooniliselt: ,,Noh, Pipa, kuhu te lähete?“
,,Tallinna, vabrikant Onterstosseri juurde,“ teatas tüdruk, nina püsti. ,,Mis teil sellest on?“
,,Ah, tead, ei midagi …“ lõi nooruk silmad maha. ,,Kõik räägivad, et olen liiga uudishimulik,“ jätkas ta.
Pipa rahunes natuke. Aga siiski … ei tea, mis kahtlasi tüüpe siin ilmas ringi hulgub. Talle ei meeldinud, kui võõrad talt isiklikke asju küsisid.
,,Aga kui vana te olete?“ ei jätnud võõras järele
Pipa teeskles magamist, noormees hakkas väga tüütuks muutuma. Tüdruk tundis, kuidas rong vaikselt seisma jäi ning tuli peatus, kus see kummaline noormes maha hakkab minema.
,,Hüvasti! Preili … ah, mis seal’s ikka,“ oli mahaminejal Pipa nimi juba ununenud. Rong hakkas tasapisi uuesti liikuma.
,,Huuuhh, lõpuks ometi,“ ohkas Pauliine kergendatult. Ta istus sinna, kus äsja oli istunud mees. Tüdruk tundis, et tooli istmepadja ja seljatoe vahel on midagi. See oli pudel, mille sees oli laevuke. Korgiga suletud pudel oli tikutoosisuurune. Piibel vajus suu lahti – ta polnud varem sellist asja näinud. Tüdruk avas oma pisikese ridiküli ja pani pudeli sinna sisse. Järsku tundis ta väsimust ja vajus kergesse unne.
Kui neiu ärkas, istus tema vastas tütarlaps. Uus võõras oli umbes sama vana kui Pipa ja tal olid blondid lokkis juuksed. Ta silmad olid eri värvi: vasak silm oli sügavroheline ja parem helesinine. Nahk oli tal lubivalge, otsekui oleks tonti näinud. Ninal ja silmade all olid ilusad tedretähed.
„Tere?“ alustas Pipa kahtlevalt juttu.
,,Tere, olen Aita, “ tutvustas ennast uus tüdruk ja sirutas käe.
,Piibe Pauliine, lühidalt Pipa,“ tutvustas Pipa ennast vastu. Ta võttis ridikülist oma kullaga kaetud uuri. Kümnest tunnist oli möödunud üheksa ja pool, seega oli pool tundi veel sõita. Aeg oli lennanud! Pipa imestas, kuhu see kadunud oli. Ridikül jäi kogemata lahti ning Aita kiikas sinna sisse. ,,Kust sa selle pudellaevukese said?“
Et mitte tõtt öelda, pidi Pipa kähku välja mõtlema usutava vale. ,,Ema kinkis kaheteistkümnendaks sünnipäevaks.“
,,Mu onul on ka palju selliseid, ta kogub pudellaevukesi,“ tähendas Aita. Tüdrukud tundsid, kuidas rong peatub. ,,Lõpp-peatus!“ hüüdis Pipa rõõmsalt.
Eleanor Susanna Türk, Jüri Gümnaasiumi 4.c klass
