Uurikad – ühe küla folkbänd

Uurikad on hoogne ja ehe folkbänd, kus musitseerivad koos ühe küla lapsed ja noored. Peagi astub bänd üles Tallinna laste jazz´ifestivalil Kräsh, mis toimub sel aastal esimest korda.

Festivali eel rääkisime juttu Hanna Liisa Taltsiga, kes Uurikates laulab ja käib Kolga Kooli 8. klassis.

Kes on Uurikad?

Oleme sellised noored, kellele meeldib väga muusikat teha ja koos olla. Me elame Uuri külas ja oleme kõik õppinud Kuusalu Kunstide Koolis, kus alustasime laulmise või pillimänguga. Bändi nimi ongi seotud küla nimega. Vahepeal oli nimega veel selline naljajutt, et need, kes on väiksemad, on juurikad või masuurikad.

Kuidas ansambel alguse sai?

Kõik algas ühest meie ukulelemängijast. Tal oli vaja üks jõululugu klaveril ettemängul esitada ja kuna meie juhendaja oli ka tema klaveriõpetaja, kutsus ta sinna veel teisi pillimängijaid juurde. Siis avastaski meie juhendaja, Külli-Katri Esken, et kõik need andekad pillimängijad on ühest samast Uuri külast ja tuligi mõte teha bänd – Uurikad! Nii on viis noort bändiliiget ühest suurest Iisaka talust ja ülejäänud viis nende sõbrad-koolikaaslased, kes kõik Uuris elavad. Meil on praegu bändis ukulele, kitarr, basskitarr, trumm, akordion, viiul, mandoliin, kellamäng, flööt ja torupill. Heliproovides läheb ikka päris palju aega, pille on palju!

Kuidas sina teiste hulgas lavale sattusid?

Ma õppisin tol ajal muusikakoolis akordionit, kui Külli hakkas bändi kokku panema. Ta kutsus ka mind. Siiski ei olnud akordion väga minu teema, ma ei tundnud end laval sellega kindlalt. Aga mulle on meeldinud väiksest peale esineda ja laval olla ning lõpuks jäin hoopis laulma.

Kui palju teil kontserte on?

Kontsertidel oleme väga palju käinud. Eelmisel suvel oligi pidev ühest kohast teise sõitmine, ainuüksi augustis andsime üheksa kontserti. Käisime suve jooksul kõikidel folkidel esinemas. Selle juures on tore ja vahva, et kohtad uusi inimesi, satud kohtadesse, kuhu muidu ei läheks. Kindlasti on oluline ka tagasiside, kui inimesed tulevad pärast kontserte häid sõnu ütlema. See annab hästi palju juurde, teeb olemise heaks. Väsitav on küll see sõitmine vahel – aga asi on seda väärt.

Millised esinemised on eriti meelde jäänud?

Meie jaoks oli hästi oluline esinemine Viljandi folgil. Me võitsime konkursi „Noor pärimusbänd 2022“ ja saime folgile. See on päris paljudele meist olnud selline tähtis, suur ja äge üritus, kus on ka välismaa esinejad. Kui see kontsert lõppes, tundsin küll, et nüüd olen saavutanud selle, mida ma olen soovinud. See oli hästi äge!

Mis tunne on Uurikatega laval olla?

Meile meeldib koos mängida, meil on oma vibe ja mulle tundub, et meile on hästi oluline, et laval olles näeksime üksteist, oleks üks kamp. Oleme kaarekujuliselt ja see, et meil on pilkkontakt, lähedus ja saame suhelda, paneb meid käima. Kui tunneme ennast vabalt ja kindlalt, siis kõlab kõik kokku super!

Kuidas lood sünnivad?

Meie juhendaja Külli-Katri on enamiku lugude autor. Tavaliselt tuleb ta proovi ideega ja küsib, mida me sellest arvame. Enamasti jääme kohe nõusse. Ajapikku, kui mängime ja näiteks viiuldaja proovib midagi muuta või kitarriga tuleb mõte soolo teha, siis pakume variante. Juhendaja on alati hästi avatud meie mõtetele ja ideedele.

Kas enne lavale minekut on teil ka mõni rituaal?

Enne lavale minekut teeme energiaringi. Ja siis laksame kõik endast välja, kes ümiseb ja kes naerab. Enne vaatame ikka ka, kuidas esinemiskoht on, kas peame vaikselt olema või pole meid kuulda. Siis pöörame ringi ja võtame ees oleval inimesel õlast kinni ja lööme põlvega taguotsa pihta. Ja siis keerame teistpidi ja teeme samamoodi.

Kas tegeled peale muusika millegagi veel?

Jaa, ma tegelen paljude asjadega. Pikalt olen näidelnud, võtan tihti osa luulekonkurssidest, mulle meeldib luulet ja proosat ette kanda. Mängin veel võrkpalli ja ratsutan.

Kuidas sa nii palju jõuad?

Öeldakse küll, et aeg läheb väga kiiresti. Aga mõtlen tavaliselt pigem nii, et elan vaid ühe korra ja võtan aega, et teha asju, mis mulle meeldivad. Kui mul on valida, kas lähen näiteks teisipäeval trenni või tulen koju ja vaatan teleka eest mingit seriaali, siis loomulikult valin esimese, sest võib-olla ma paari nädala pärast ei saa trenni minna, mul on siis midagi muud ees, ja siis tuleb pikk paus vahele. Mõtlen alati, et teen ära, siis on tehtud. Pärast muusikakooli lõpetamist tekkis mulle väga palju vaba aega juurde. Mõte on elada selles hetkes, mis praegu on, ja teha seda,
mis meeldib!

 

Kas plaanid ka tulevikus muusika juurde jääda?

Jaa, kindlasti. Põhikooli on mul veel natuke käia, aga kui linna lähen, siis on plaanis minna sellisesse kooli, kus tegeletakse laulmise või näitlemisega. Ma tahan tulevikus siduda oma elu lavaga – ei tea veel, kas laulda või näidelda.

Küsis Kätlin Vainola

Fotod Maris Matsi, Külli-Katri Esken

Hea Laps juuni/2023