Veebruarinumbris räägib Hull Teadlane  inimestest, kes viibivad kosmoses.

Mitu inimest on praegu kosmoses?

Inimeste viibimine kosmoses on pigem midagi väga ebatavalist. Viimasest
korrast, kui inimesed Kuu peal kõndisid, on praeguseks möödas juba üle 50
aasta ning üldiselt saadetakse kosmosesse siiski masinaid, mida saab kaugelt
juhtida või mis saavad suuresti ise hakkama.

Erandiks on olnud alates 2001. aastast Maa ümber tiirlev rahvusvaheline kosmosejaam (ISS), kus on üpris pidevalt
umbes seitse inimest. Ja need inimesed on seal tihti päris pikka aega – kõige
kauem on kosmosejaamas viibinud Yuri Malenchenko ‒ kokku 827 päeva.
Uue tulijana on tekkinud Hiina kosmosejaam Tiangong, kus on kolm inimest,
seega on kosmoses praegu kokku kümme inimest. Kõik see muidugi muutub aja
jooksul, aga mitte kuigi suurel määral. Isegi kui loed siinset lugu mitme aasta
pärast, jääb inimeste arv kosmoses ilmselt alla kahekümne.

 

Mida toob tulevik inimestele kosmoses?

USA kosmoseagentuur NASA on öelnud, et neil on lähiajal plaanis Kuu peale baas teha. Selle programmi nimi on „Artemis“ ning kavas on saata esimesed
inimesed Kuu peale juba aastal 2024. Sellest ehk järgmine suurem plaan on läkitada inimesed Marsile. NASA plaanib sedagi, aga eriti suured plaanid on
selles osas firmal SpaceX, mille üks eesmärke on luua inimestele võimalus asustada Marss. Ja kuigi see on hullumeelne plaan, pole see veel sugugi kõige
pöörasem. Kõige kaugemale mõtlevad tihti teadusulmekirjanikud, kes üritavad ette näha, milleks tehnoloogia tulevikus võimeline võiks olla. Seal kujutatakse ette elu Merkuuril, Veenusel, Jupiteri kuudel, tehislikus ringis ümber Päikese ja nii edasi. On tõesti võimatu öelda, kust tuleb inimestel ette piir, kui aeg ei ole probleem.

Kuidas inimesed kosmoses hakkama saavad?

Ilma igasuguse varustuseta saaks inimene kosmoses surma üpris kiiresti, kuna
seal pole õhku, vett ega toitu. Suuresti tulebki need Maa pealt kaasa tuua, aga
sellest üksi ei piisa. Seepärast taaskasutatakse seal kõike, mis võimalik, ja väga
põnevate nippidega. Põhiline, millest väga puudust ei tunta, on elekter, kuna
päikesepaneelid toodavad seda pidevalt juurde. Selle elektri abil toimivad
veepuhastusmasinad, mis igasugu musta vee uuesti ära puhastavad (jah, ka
uriini). Astronaut Douglas Wheelock on öelnud selle kohta naljaga, et eilne
kohv on homne kohv. Kui aga vett puhastatakse Maa peal ka, siis asi, mida maa
peal eriti ei tehta, on õhu taaskasutus. Nimelt hingame pidevalt õhust sisse
hapnikku (O 2 ) ning välja süsihappegaasi (CO 2 ). Aga selleks et hapnik otsa ei
saaks, tehakse kosmoses elektri abil veest (H 2 O) hapnikku (2H 2 O → 2H 2 + O 2 ).
Ning kuigi sealt jääb nüüd üle vesinik (H 2 ) ning vett jääb vähemaks, siis
inimeste väljahingatav süsihappegaas (CO 2 ) liidetakse selle vesinikuga, nii et
tekib vesi ja metaan (CO 2 + 4H 2 → 2H 2 O + CH 4 ). Metaan (CH 4 ) jääb nüüd tõesti
üle ning väljutatakse kosmosejaamast.

Mis juhtub, kui inimesed on kaua kosmoses?

Üks toredamaid ja kasulikumaid asju kosmoses olemise juures on see, et seal
pole gravitatsiooni – see tähendab, et kõik inimesed ja asjad on pidevas
kukkumises ja kaaluta olekus. See on ka üks põhilisi põhjuseid, miks seal üldse
ollakse, sest Maa peal on teaduskatseid ilma gravitatsioonita sisuliselt võimatu
teha. Sellega käib aga kaasas üks suur probleem. Nimelt kipuvad astronautide
luud hõrenema ja lihased kärbuma, sest kuigi me ise väga aru ei saa, teeme me
Maal olles pidevalt trenni. Isegi istumine ja seismine on väikest viisi trenn, mida

kaaluta olekus ei ole. Kunagi oli see väga suur probleem, aga nüüdseks on see
suures osas lahendatud. Nimelt peavad astronaudid järgima väga ranget
treeningrežiimi, sest muidu kulub neil Maa peal taastumiseks väga kaua aega.

Hull Teadlane

Hea Laps 02/2023