Stephen Hawking

Kes oli Stephen Hawking?

Kas oled kunagi mõelnud universumi ja tähtede saladuste peale? Stephen Hawking oli üks meie aja tuntumaid füüsikuid, kes proovis neid saladusi lahendada. Ta sündis 1942. aastal Inglismaal ning juba enne, kui ta tõsise teadustööga alustas (21-aastaselt), diagnoositi tal aeglaselt arenev närvihaigus, mis ta lõpuks halvatuks muutis. Hoolimata raskest haigusest jõudis ta lahendada nii mõnegi universumi saladuse.

 

Kuidas temast teadlane sai?

Stepheni tee kosmoseteadlaseks ei olnud kuigi sirge. Kuigi poisi vanemad olid teadlased, ei saanud nad rahapuuduse tõttu panna teda kõige parematesse koolidesse ning lisaks veetis ta oma esimestel ülikooliaastatel palju rohkem aega sõpradega kui õppides. Aga teadus huvitas teda ning juba teismelisena võttis ta sõprade ja õpetaja abiga käsile näiteks projekti ehitada ise arvuti. Nad kasutasid selleks kellaosasid, telefonijuppe ja katkiste arvutite detaile. Aga kuna ta alguses ei saanud ülikoolis õppida just kosmosefüüsikat ja matemaatikat, mis teda huvitasid, siis tal seal esialgu väga hästi ei läinud. Kui Hawking haigeks jäi, öeldi, et tal pole palju aega elada, ning mõnda aega oli ta selle pärast väga kurb ega õppinud eriti. Aga kui haigus ei osutunud ikkagi surmavaks, läks ta õppima seda, mis teda kõige rohkem huvitas, tegi seda hoolega ja väga hästi ning juba tema doktoritöö oli väga oluliste avastustega.

 

Mida ta avastas?

Stephen Hawking tegi mitmeid väga olulisi avastusi. Üks nendest oli see: kui universum sai tõesti alguse Suurest Paugust, nagu tema ajal juba oletati, siis pidi kogu universum alguse saama ühest lõputult väikesest punktist. See tähendab, et kogu maailm – kõik galaktikad, tähed, planeedid ja mustad augud – pidid kuidagi ära mahtuma väga väikesesse kohta. Mitte isegi nõelaterasuurusesse, vaid veel tohutult palju väiksemasse. Ja kuigi ta püüdis uurida, kas me saaks kuidagi teada, mis sellele eelnes või kust kogu maailma mateeria sinna punkti sai, pidi ta lõpuks tõdema, et päris kindlat vastust ei saa me sellele kunagi.

 

Kuidas ta suutis teadust teha, kui oli raskesti haige?

Stephen Hawking on suurepärane teadlane ning tema saavutused on eriti muljetavaldavad, kui arvestame, kui suured piirangud haigus talle seadis. Haiguse tõttu kadus tal elu jooksul järjest võime end liigutada. Sisuliselt ei saanud ta saata oma lihastele signaale, et need liiguksid. Kuigi haigus kulges aeglaselt, pidi Stephen oma elu jooksul korduvalt ümber harjuma, kuidas suhelda, sest sai oma lihaseid järjest vähem kasutada. Oma elu lõpul suutis ta liigutada vaid ühte põselihast. Tal oli ratastooli küljes arvuti, millel sai ta kavala programmi abil ühe liigutusega sõnu valida – need kõlasid siis arvuti kõlarist. Aga on hämmastav, kui palju ta suutis lihtsalt oma peas ära teha. Ta ei saanud teha nii hõlpsalt märkmeid ja jooniseid nagu teised teadlased ning seepärast harjus ta arvutusi ja ideid oma peas väga kaugele arendama, enne kui need üles märkis.

 

Hawkingi kiirgus

Üks tema tuntumaid avastusi oli see, et mustad augud saavad jääda väiksemaks. Pikalt oli tundunud, et mustad augud on miski, mis jäävad universumi lõpuni alles ning saavad ainult kasvada, aga Hawking leidis, et nende pinnalt saab siiski energiat välja kiirata – seda kutsutakse Hawkingi kiirguseks. See avastus näitab meile, et universumi paisudes lõppevad lõpuks ka mustad augud. Nad küll püsivad palju kauem kui kõik muu, aga lõpuks hävivad nemadki.