Näitleja, kes kõnnib vee peal

Jaune Kimmel on Rakvere Teatri näitleja, kes eelmisel suvel astus üles nõid Mathilda rollis lavastuses „Robin Hood”, mille eest ta esitati ka Eesti Teatriliidu aastaauhindade naiskõrvalosa auhinnale. Praegu on Jaunel käsil prooviprotsess Franz Kafka „Metamorfoosiga”, kus ta mängib peategelase õde. Samuti on ta kirjutanud ja lavastanud noorteloo „Ki(i)vi südamel” ning võitnud tunnustust näiteringi noori juhendades. Jaunega vestles Urmas Lennuk.

Kui kaua võtab aega nõid Mathilda välimuse ettevalmistus?

Etenduse päev algab mulle kell kolm grimmitoas. Kõigepealt peidetakse juuksed ära, salk salgu haaval. Iga salk immutatakse tugevalt geeliga, ja neid salke on 20–30. Kõik pakitakse vaha ja geeliga, siis tuleb lakk. Juustega läheb 35–40 minutit ja sinna peale tõmmatakse lateks, kummi moodi aine, seda kõike kokku nimetatakse kiilakamütsiks. Seda peab väga ettevaatlikult tegema, sest „müts“ võib katki minna, või tekivad õhuaugud ning pea hakkab n-ö mullitama. Seejärel tehakse nägu valgeks. Kokku poolteist tundi, samas kui tavaliseks grimmiks kulub vahel 15 minutit. Grimmi tehakse Rakveres ja etendus on Lammasmäel. Buss sõidab 20–25 minutit, teised tukuvad, mina aga ei tohi oma „mütsiga“ kuhugi vastu minna, sest see tupsutatakse ka valge ainega üle, et jääks näoga ühte tooni. Neid kihte on mitu, pannakse kiht, föönitatakse, teine kiht, föönitatakse. Kohapeal veel väike kohendus, 5–10 minutit. Aga kõige naljakam on mulle alati olnud see bussisõit tikksirgena. Protsess ei lõpe isegi etenduse lõpuga, sest siis võetakse müts ja klambrid ära ja pesema minnes on lakiga töödeldud juuksed täitsa püsti.

Laste- ja noortelugudes on nõid tavaliselt kuri, aga sinu nõid on teistmoodi.

Ta on õiglane. Ta ei õpeta, ta ei ole horoskoop ega kõndiv moraal. Ega temagi alati tea, mis oleks õige, ta on mingis mõttes veel rohkem segaduses kui inimesed. Ta saab vihjeid ja tema ülesanne on sõnum edasi anda.

Kas sulle meeldivad pigem nõiad või võlurid? Nõida peetakse ju halvaks ja võlurit heaks.

 Mulle meeldivad nõiad. Nemad võtavad vastu otsuse ja hakkavad elus kasutama oma vahendeid. Võlur pakub hetkelise üllatuse ja see on kõik, ta on nagu mustkunstnik. Nõid jääb kauemaks meelde, „Robin Hoodis” on nõial oma salapära. Ta tuleb sõnumit tooma, pole tähtis, kas see on halb või hea. Tal ei ole vastuseid. Ta ei vaju vette nagu tavalised inimesed, aga ei lenda ka kuhugi taevasse.

 

„Robin Hoodis” on nõid osale tegelastest nähtamatu. Näiteks mina olen tundnud end koolis vahel nähtamatuna – mind ei ole kaaslaste jaoks nagu olemas ja vanemad võtavad mind iseenesestmõistetavana. See on päris paljudele probleem. Kuidas sinu koolipõlv oli?

Kui sa mõtled nähtamatuse all kõrvalejäetust, siis kõlab võib-olla imelikult, aga mind see ei kõigutanud. Mul on meeles seik, kui poe kõrval olid mõned mu klassiõed-vennad, kes läksid pärast tunde alati sinna, neil oli krõpsupakk ja nad lihtsalt passisid, tagusid mingit palli, lõugasid ja naersid ja mina läksin nende eest läbi muusikakooli. Ja ma vaatasin neid ja mõtlesin, et nemad raiskavad siin oma aja ära, aga mina lähen teen midagi kasulikku. Mina võidan sellest, et mul on akordionitund.

Nüüd õpid „Metamorfoosis” oma tegelase mängimiseks viiulit.

See on selline pill, mis paneb isegi 28-aastase mõnikord nutma ja natuke jalaga uksi paugutama. Teen justkui kõik, aga see ei ole pillile piisav. Ma tean, et pillioskus nõuab aastaid, aga olen inimene, kes tahab tulemust kohe. Samas mõnikord olen ikkagi rahul tooniga, mis poognalt tuleb. Kui midagi väga tahad ja pingutad-pingutad-pingutad, siis lähed krampi ja ongi kõik. Aga anna paar-kolm päeva aega. Kui ma vahepeal ajapuudusel ei harjutanud ja võtsin pilli uuesti kätte, siis hakkas kehamälu tööle ja oli hoopis teistsugune tunne. Ja see kõlas. Kramp tekib üleharjutamisel, ka molutada tuleb pisut.

Kui pikalt oled nüüd viiulit harjutanud?

Novembris alustasin. Viis kuud. Aga üks asi on toon, teine õige noot ja siis on vibrato, mida ma õpin. Täpsust on tarvis. Viiul on õe rolli jaoks „Metamorfoosis”, Taavi Tõnissoni lavastuses, milles on juttu läbipõlemisest. See on lugu poisist, kes ei ela endale, vaid tõestab end teiste meeleheaks. Prooviprotsess on väga põnev, sest me tegeleme taas kord kehaga, pidevat liikumist on väga palju. See on „ballett” omaette. Kõige põnevam saab olema valguskujundus. Vaadata on küll.

Juhendad ka näiteringi. Üks su õpilane õpib juba näitlejaks.

Kuus aastat oleme teinud juba. Nüüd tahaks üht niisugust aastat, kus mul oleks nädalavahetused vabad. Noor inimene peaks minu arvates laval käima, kuna ta veedab 12 aastat koolipingis istudes – tuhandeid tunde – ja temani peab jõudma raamatutarkus, mida ta kontrolltöödes näitab. Kui noor või laps läheb lavale, ta esialgu ei tea, kuidas see näitlemine käib. Enamasti hakkab ta siis ise mõtlema, uuesti mängima, hoiab enda sees ka seda joont, mis muidu kaob õppimise kõrvalt ära. Ta hakkab kasutama oma aju loovat poolt. Teiste ette astuda ei ole lihtne, enamik kardab seda. Ollakse põhiliselt internetis, suheldakse nutitelefoni vahendusel, aga elus on vaja päriselt midagi öelda. Laval olemine annab inimesele mingi julguse, ta vaatab silma ja suhtleb. See polegi niivõrd julgustamise, kuivõrd avamise missioon, et noored leiaksid ise enda seest küsimused ja põhjused üles.

On sul lõpetuseks midagi endal südamel?

Juba 11–12-aastaselt on lastel see nii õel ja õrn aeg. Inimeste peale, kellega sa koos koolis käid, ei tasu viha pidada või seada endale eesmärki, et teda me hakkame kiusama või et tema moodi ma tahan olla, ja kui temal on 300-eurosed Puma dressid, siis peavad minul ka olema. Hoidume õelusest, sest selles eas on kõik väga haavatavad ja tahavad kuhugi kuuluda. Ei tasu välja teha, mida teised ütlevad või mõtlevad, vaid tuleb jääda endale kindlaks.

Jaune Kimmel

• On lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja erialal.
• Töötab näitlejana Rakvere Teatris.
• Teda saab näha juunis Rakvere Teatri suvelavastuses „Robin Hood“.

Fotod Kalev Lilleorg ja Helen Solovjev

Hea Laps mai/2023