Lapsepõlv on lahe aeg!

Hea Lapse sünnipäeva puhul uuris meie vapiloom Triibu-Liine ajakirja looja ja kauaaegse peatoimetaja Leelo Tungla käest, kuidas ajakiri alguse sai ja mil moel Leelo ise kirjanduse juurde jõudis.

 

Palju õnne, Sinu loodud ajakiri tähistab 30. sünnipäeva! Mis tunne Sul endal on?

Palju õnne minugi poolt! Tunne on ikka väga rõõmus, sest tegu on ju sellise lapsega, kes kasvab ja areneb ja läheb aina ilusamaks! Mul on ääretult hea meel, et Kätlin Vainola osutus just selliseks peatoimetajaks, nagu ma erru minnes lootsin!

Kuidas tuli mõte teha lastele oma ajakiri?

Olin juba tudengina mitmel suvel tööl ajakirjade Pioneer ja Täheke ühistoimetuses: lastekirjanik Jaan Rannap, kes toimetas kirjanduslehekülgi, võttis suviti paar kuud loomingulist puhkust, et oma raamatuid kirjutada, ja toimetuses tehti selleks ajaks väikesi ümberkorraldusi. Mina tegelesin tollal peamiselt laste loominguga. Ka pärast ülikooli lõpetamist töötasin samas toimetuses kuni teise tütre sündimiseni. Tollal hakkasingi lasteluulet ja -jutte kirjutama.

Nõukogude ajal pidi ka lasteajakirjades pidevalt juttu olema Leninist, oktoobrirevolutsioonist ja võidukast punaarmeest – need teemad ei meeldinud ei toimetusele ega ka lastele, kuid ajakirjadel hoiti pidevalt silma peal.

Aga 1990. aastatel, kui Eesti sai jälle iseseisvaks, kadus ka nõukogulik sundus: võisime jälle avaldada jõulusalme ja -jutte ning tähistada emadepäeva. Mina töötasin tollal ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana, aga andsin emakeeletunde ka oma kodukülakoolis Ruilas. Mul oli palju andekaid õpilasi ja kuna minust sai omal ajal üsna varakult ajakirja Pioneer kirjalaps, siis tahtsin ka oma õpilaste loomingut kuskile saata. Aga selgus, et kohta, kuhu 5.–7. klassi laste kirjutisi läkitada, enam polnudki: mudilaste Täheke oli küll alles, aga Pioneerist oli saanud noorteajakiri Põhjanael ja lasteleht Säde oli muutunud noorteleheks Meie Meel. Mõlemad olid head ja huvitavad väljaanded, aga mõeldud rohkem gümnasistidele.

Ja kui siis ajakirja Pikker peatoimetaja Vladislav Koržets – seesama vahva vunts, kes praegu kalade ja teiste looduseasjadega tegeleb – pakkus mulle uue ajakirja tegemist oma aktsiaseltsi tiiva all, siis leidsin, et on õige aeg luua uus ajakiri, mis oleks mõeldud just põhikooliõpilastele ja kus saaks ilmutada ka rohkesti laste loomingut. Tõsi küll, Vladislav arvas, et võiksin olla ajakirja Kass ja Koer asutajaks, kuid selle austava ülesande võttis enda peale vana hea kolleeg Jaan Rannap, kes oli suur koerasõber. Esimene Hea Laps aga ilmus huumoriajakirja külje all, ja eks meiegi ole alati heast naljast lugu pidanud.

Hea Lapse toimetuses. Foto ANDRES HAABU/POSTIMEES

 

Räägi palun ajakirja nimest natuke lähemalt, kas olid ise ka hea laps?

Arvan küll, et olin hea laps, kuigi kindlasti mitte pailaps, sest minuga juhtus alatihti igasuguseid lugusid – tegelikult juhtub siiamaani. Mõned targad psühholoogid ütlevad, et kõik lapsed on head lapsed, ainult et mõned neist käituvad vahel halvasti. See tähendab, et nende kasvatamisel on kuskil tehtud mingi viga. Peab ainult lootma, et keegi tark inimene oskab neid vigu parandada!

Meie peres peeti lugu vanasõnadest ja kõnekäändudest, ning üks vanasõna, mida tihti ka minu lapsepõlves kasutati, oli „Hea laps – lambasilm, saba taha – valmis hunt!“. Sellega taheti öelda, et seesama laps võib olla õrn ja tasane kui talleke, aga mingil hetkel võib ta „saba taha saada“ ja käituda nagu käre hundikutsikas. Kõik see rahvatarkus poleks pealkirja ära mahtunud, niisiis jäid kõlama kaks esimest sõna – hea laps. Alguses oli kaanel ka „nink tema söbrad ja sukulased“ – „Karupoeg Puhhi“ raamatust pärit lahe väljend, aga kui mõned kurjad onud-tädid hakkasid saatma pahaseid kirju, et kaanel on vigaseid sõnu, siis jätsime selle lisandi pealkirjast välja.

Kirjandusliku orienteerumismängu võistkondadega kohtus kirjanik Leelo Tungal, ajakirja Hea Laps peatoimetaja.
kt/Foto KRISTJAN TEEDEMA

Kas saatsid samuti lapsepõlves ajakirjadele oma loomingut?

Jah, minu esimene trükis avaldatud luuletus ilmus ajakirjas Pioneer, kui olin 4. klassi õpilane. Luuletuse pealkiri oli „Meie kool“ ja nüüdseks on sellest saanud Ruila Põhikooli hümn. Ega selles tekstis midagi hümnilikult pidulikku ole, aga kirjutatud on ta siiralt ja armastusega oma väikese kooli vastu, nii et sobib ilmselt tänapäevalgi laulda.

Selle luuletuse eest sain ma Pioneeri kirjandusvõistlusel III auhinna, mis koosnes raamatutest – postiljon tõi tõukekelguga suure paki mulle koju. Mulle meeldis küll luuletusi välja mõelda ja kirja panna, aga toimetusele saatmiseks tuli seda teha ju hästi korralikult, ilma sõnu maha tõmbamata ja tindiplekke tegemata, see et vormistamistöö oli minu jaoks väga tüütu. Aga pärast auhinna saamist hakkasin kirjatöö välimusele palju suuremat rõhku panema, käekirigi paranes … Ja seda meenutades otsustasin Head Last tegema hakates, et igas ajakirjanumbris peab olema lugejate jaoks mõni võistlus: tähtis on ju iga auhind, olgu suur või väike. Nii vahva, et sama liini jätkab ajakiri praegugi!

Millal ise tundsid, et Sinust võib saada kirjanik? Kas unistasid sellest juba lapsena?

Ei, mul oli palju unistuste elukutseid: õige väikesest peast tahtsin saada pesunaiseks, et võiksin soojas vees käsipidi sulberdada, seejärel tuli tahtmine saada bussis-rongis piletikontrolöriks, sest nende rinnal rippusid uhked piletirullid. Mingi aeg oli soov saada õpetajaks. Aga kirjutada on mulle alati meeldinud, nii et kirjanikuks saamine tuli nagu iseenesest. Kirjanikutöö kõrvalt olen kasvatanud lapsi, teinud õpetaja- ja ajakirjanikutööd ning töötanud ka nukuteatris kirjandusala juhatajana.

Millised Hea Lapse rubriigid on Su lemmikud olnud?

Omal ajal meeldis mulle väga teha rubriiki „Meie …“, milles kirjanikud vastasid küsimustele ja avaldasid katkendeid oma uudisteostest. Püüdsime alati lisada kirjanike piltidele ka nende lapsepõlvefoto, mida oleks lugejal huvitav vaadata. Veel meeldis mulle toimetada rubriiki „Tere, loom!“, milles Aleksei Turovski pajatas nii mets- kui ka koduloomadest. Nagu ilmselt paljudele lugejatele, nii ka mulle meeldib leida uusi nalju „Naeru-ussi“ rubriigist. Tore on lugeda kummalisi fakte rubriigist „Siit ja sealt“ ja proovida mustkunstitrikke kaasa teha. Muide, mustkunstnik Andega tutvusin, kui ta õppis 3. klassis – tragi joonistaja-kirjutajana tuli ta meie uusaastapeole, kaasas mustkunstnikukeep ja võlukepp! Vahva, et Hull Teadlane jätkab oma lugusid, ja kena, et lugeja saab ka kokakunstiga tegelda. Omal ajal said meil ääretult popiks lemmikloomade ankeedid: selle rubriigi pakkus välja Nõmme tüdruk Liisa Kivimäe, kes kõigepealt tutvustas oma kodurotti. Nüüdseks on Liisast saanud kunstnik ja illustraator, tema rotilembuse kohta teave puudub. Rotipoisi andmed kutsusid teisigi lapsi oma lemmikute ankeete koostama – ja nii ilmus ajakirjas lehekülgede kaupa koerte, kasside, kalade ja kilpkonnade tutvustusi. Lõpuks saime aru, et tuleb vahet pidada, sest muidu poleks ajakirja veergudele enam midagi muud mahtunudki.

 

Mida soovitad lastele, kes tunnevad huvi kirjutamise vastu?

Kindlasti on kasulik kirjutamisele lisaks LUGEDA! See laiendab silmaringi ja arendab stiilitunnet. Ja muidugi aitab see hoiduda „jalgratta leiutamisest“ – teades, mida ja kuidas on raamatusse raiutud enne sind, on kergem leida oma stiili, oma teemasid. Lisaks tasub tegelda ka teiste hobidega – käia trennis, kooris või huviringis, suhelda sõpradega, teha jalutuskäike ja matku, olla eluga kursis. Lapsepõlv on lahe aeg!

Kõige esimene Hea Laps

Esimese numbri kaanele lõbusat fotot otsides leidsin slaidi, millelt naeratas uljalt vastu mu keskmine tütar Kirke. Arvati, et foto kujutas moosivarguselt tabatud mudilast, aga tegelikult oli väike Kirke kätte saanud minu kosmeetikakoti ja kõike, mis seal sees, oma näo peale määrinud … Aga meie sooviks oligi, et esimesel kaanefotol ei oleks liiga pai ja pestud-kammitud laps, sest tegelikult teevad ju ka head lapsed vahel vallatust. Võib-olla on lugejal tore teada, et nüüdseks on Kirkest saanud skulptor, kunstiakadeemia õppejõud, ja ema kosmeetikakott ei paku talle enam ammu huvi! Muide, Kirke oli see, kes tegi tudengina Hea Lapse vapilooma Triibu-Liine kavandi. Telekunstnik Gunta Randla valmistas selle põhjal Triibu-Liinele mõnusa kostüümi.