Järjehoidja

Raamatuid “Mootorsaega lepatriinu ja veel 99 eesti lapse jubejuttu”, “Lima” ja “Väike orav, kes muretses” lugesid ja tutvustavad Lukas Vainola, Helerin Kruusement, Eleanor Susanna Türk.

Legendaarne lima

Taas on David Walliamsi loomingu sõprade rõõmuks eesti keelde tõlgitud üks raamat sellelt naljalugude autorilt. Raamat kannab pealkirja „Lima“ ja jutustab Kõdu saarest, kus elavad täiskasvanud, kes vihkavad lapsi. Seetõttu ei ole ka peategelane, poiss nimega Ned, heas seisus. Näiteks mänguasjapoe kaksikutest müüjad on pahatahtlikud ja müüvad mänguasju, mis on ebameeldivad, mõned koguni eluohtlikud. Ka poisi õde on paha iseloomuga ja kiusab Nedi. Õnneks tuleb appi lima, mis on üks maailma suurimatest mõistatustest. Raamatus on ka palju kirjaniku väljamõeldud sõnu. Pildid on joonistanud Tony Ross ja inglise keelest on raamatu tõlkinud Maria Lepik.

Lukas Vainola, Püha Johannese Kooli 5. klass

 

Jubejutufännid, rõõmustage!

„Mootorsaega lepatriinu ja veel 99 eesti lapse jubejuttu“ on kokku pandud jutukestest, mis on saadetud aastatel 2018–2021 ajakirja Täheke jubejuttude võistlusele. Lood raamatusse on valinud Ilona Martson ning pildid joonistanud Märt Rudolf Pärn ja Olga Pärn. Nagu juba aru saada, on see raamat koostatud jubejuttudest. Lood on kõik erinevad: naljakad, õudsed ja toreda lõpuga. Mulle meeldisid sealt kõige enam naljakad. Lemmiklugu on ,,Õudne lugu”, kus üks tüdruk ärkab öösel üles ja läheb külmkappi toidu järele. Ta avastab väga õudse asja, külmkapp on TÜHI! Annaksin raamatule viiest neli punkti, sest hirmsad lood polnudki õieti hirmsad minu jaoks. Raamatut lugedes valdas mind põnevustunne, sest mulle meeldivad jubejutud. Ma soovitan seda raamatut pisematele õudusjuttude lugejatele, sest lood on lühikesed ja nende jaoks võivadki jutud hirmsad olla. Seda raamatut võivad lugeda ka nõrganärvilisemad jubejutufännid.

Eleanor Susanna Türk, Jüri Gümnaasiumi 4.c klass

 

Kuidas saada vapraks?

Raamat ,,Väike orav, kes muretses“ räägib sellest, kuidas üks väike orav pidi hakkama talveks valmistuma. Ta pidi enda puukodust välja ronima, et minna tammetõrusid korjama. Ta oli suur muretseja, lisaks ei olnud ta väga kaua puu all käinud ega teadnud, kuhu minna. Pealegi kartis ta teiste loomadega suhtlemist. Orav kohtas ühte lindu ja lind juhatas talle teed tema murede lahendamiseks. Nad läksid metsa ning kohtasid lehtede all Turtsuvat Siili, kes aitas Väiksel Oraval maha rahuneda. Siil andis nippe, kuidas mitte muretseda, ning oraval hakkas vapram tunne. Nad kohtusid veel Halli Jänese, Härra Rebase, Vana Mägra ja Vägeva Hirvega, kes kõik jagasid nippe ja harjutusi, kuidas orav vapramaks muutuks. Väike Orav tänas kõiki abistajaid. Mulle meeldis kõige rohkem, kui nad käisid Turtsuva Siili juures, sest tema andis väga head nõu. Raamatus jagatakse häid mõtteid, kuidas hirmude ja muredega hakkama saada. Nendest nippidest võiks kasu olla kõigile. Tegemist on autoriraamatuga, see tähendab, et Katie O’Donoghue on ise teksti ja illustratsioonid loonud. Tõlkinud Lii Tõnismann.

Helerin Kruusement, Kose Gümnaasiumi 3.b klass