Mesilased

 

 

Tolmeldamine ‒ vahetuskaup taimedega
Mesilased on looduses väga olulised, kuna aitavad õistaimedel paljuneda.
Taimed ja mesilased teevad justkui vahetuskaupa – taimed annavad mesilastele
nektarit selle eest, et nood viiksid õietolmu ühest õiest teise. See õietolmu
kandmine aitab taimedel mitmekesistuda, sest sarnaselt inimeste ja loomadega
on uuel taimel siis kaks vanemat, kellest ta midagi pärib, ning on nii täiesti
omamoodi. Ehk siis võidavad kõik: mesilane saab nektarit, millest mett teha, ja
taim saab rahulikult olla ühe koha peal, kuniks mesilased tema õietolmu teiste
taimede õitesse viivad.

 

Miks mesilased tantsivad?


Mesilaste tantsimine on vahva näide sellest, kuidas isegi putukad suudavad
omavahel keerulist infot edastada. See pole pulmatants, nagu paljudel teistel
putukatel, vaid tantsu eesmärk on teada anda, kus suunas asub hea nektari
kogumise koht. Mesilane maandub kuskile, kus on ka teisi nektarit koguvaid
mesilasi, ning hakkab oma tagumikku edasi tagasi liigutama ja vahepeal
keerama. Keeramisega näitab mesilane, millises suunas hea toidukoht asub.
Mida kauem ta oma taguosa liigutab, seda kaugemal toit asub. Äge on, et
suunda näitavad mesilased päikese suhtes, et teised mesilased saaksid selle järgi
kohale lennata. Lisaks on leitud, et kui teine mesilane, kes samas suunas läks,
nägi teel ohtu (näiteks herilasi), võib ta tantsule vahele segada ja sellega märku
anda, et osutatud suunas ei tasu minna.

 

Miks on kärg selline, nagu ta on?


Mesilaskärg koosneb kuusnurkadest, mis on üksteise kõrval võrgustikuna.
Võiks ju küsida, miks just kuusnurgad, mitte näiteks ruudustik. Sellel on
matemaatiline põhjus. Nimelt soovivad mesilased tekitada ruumi võimalikult
suure koguse mee jaoks, aga kasutada anumate ehitamiseks võimalikult vähe
vaha. Selleks ongi kõige mõistlikum teha just kuusnurkadest kärg. Kõige parem
kujund ruumi suurendamiseks ja ümbermõõdu vähendamiseks oleks muidu ring,
aga ringe ei saa nii hästi omavahel ühendada ja seepärast kasutavad mesilased
ringisarnast, kuid siiski üksteise kõrvale sobivat kuusnurka.

 

Milline on ühe mesilase elu?


Töömesilased elavad umbes 40 päeva ja suurema osa sellest ajast veedavad nad
oma tarus. Mesilased teevad elu jooksul kõiki vajalikke tarutöid. Nooremad
mesilased aitavad kärge ehitada ja väiksemaid mesilasi toita. Hiljem hakkab
mesilane juba taru kaitsma, parandama ja seda tuulutama (mesilased lehvitavad
oma tiibu taru sissepääsu juures, et tarru tuleks värske õhk). Oma elu lõpu
veedavad mesilased õitelt nektarit kogudes. Selleks ajaks on nad juba
täiskasvanud ja suudavad lennata pikki vahemaid.

 

Mesilaste suurim oht


Kuigi mesilased on meile väga vajalikud, on nende hulk väga palju vähenenud
ja peame jälgima, et neid ei jääks liiga väheks. Mis siis mesilastele halba teeb?
Suur osa probleemist on põllumajandus. Esiteks kasutatakse tihti mürke, mis
inimestele ja loomadele ei mõju, küll aga putukatele, sealhulgas mesilastele.
Pikalt arvati, et kuna mesilased otseselt taimi ennast ei söö, ei tohiks mürk
nendeni jõuda, kuid nüüdseks on teada, et ka nektarisse jõuab natuke mürki, mis
ajapikku muutub suureks probleemiks. Samuti ei sobi mesilastele suured põllud
ainult üht sorti taimega, sest väga ühekülgne toidulaud nõrgestab neid ajapikku.
Tagatipuks on mesilased hädas parasiitidega, kes on viimasel ajal üle maailma

levinud ning võivad juba nõrgestatud mesilastarud hävitada. Ka parasiitide ja
nende kantud viiruste levikut saab takistada loodusliku mitmekesisusega: hiljuti
leiti nimelt, et mesilasi kaitsevad parasiitide eest seened, mida nad söövad.
Näiteks kännupess ja tuletael on parasiitidele mürgised, kuid mesilastele mitte.
Mõnel pool maailmas tehakse mesilastele lausa nende seente ekstraktist
jooginõusid, et mesilinnukeste kaitsevõimet tugevdada.